Konklaavi film: Avasta Vatikani saladused

Jagan oma kogemust vaadates Konklaavi film, põnevik, mis paljastab paavsti valimise telgitaguseid ning kutsub esile mõtisklusi usu, traditsiooni ja modernsuse üle katoliku kirikus.

Kui kino kohtub Vatikani saladustega

Tunnistan, et mul on alati olnud peaaegu lapselik uudishimu selle vastu, mis Vatikani suletud uste taga toimub.

Niisiis, kui ma kuulsin ilmumisest "Konklaav", mis põhineb Robert Harrise menuraamatul, ei kõhelnud ma kaks korda esimesele saadaolevale seansile pileti broneerimise üle.

Ja milline muutev kogemus see oli!

Kinos istudes, tuled aeglaselt hääbudes, polnud mul aimugi, et järgmised kaks tundi panevad mind kahtlema mitte ainult katoliku kiriku võimumehhanismides, vaid ka minu enda arusaamades usust, traditsioonidest ja religioossete institutsioonide rollist tänapäeva maailmas.

Kas sul on kunagi olnud tunne, et lahkud kinost rohkemate küsimuste kui vastustega?

Noh, „Konklaav“ andis mulle just seda – ja üllataval kombel oli see rahutus üks väärtuslikumaid asju, mida ma endaga kaasa võtsin.

Eeldus: palju enamat kui lihtsalt paavsti valimised

Neile, kes ei tea, jutustab „Konklaav” sündmustest, mis järgnevad paavsti äkksurmale.

Kardinal Lawrence (meisterlikult kehastab teda Ralph Fiennes) määratakse juhtima konklaavi – uue paavsti valimise salajast protsessi.

Samal ajal kui ta tegeleb omaenda usuliste kahtluste ja kardinalide vaheliste keerukate võimuvõitlustega.

See, mis esialgu tundub traditsioonilise ja piduliku religioosse protseduurina, muutub kiiresti haaravaks põnevikuks.

Täis keerdkäike, mis hoiavad vaatajat pidevalt pinges.

Iga hääl Sixtuse kabelis suurendab pinget, iga vestlus koridorides varjab tähenduskihte.

Siiski oleks reduktsionistlik kirjeldada „Konklaavi” pelgalt religioosse põnevikuna.

Tegelikult kasutab film seda ainulaadset keskkonda selliste universaalsete teemade uurimiseks nagu ambitsioon, korruptsioon, lunastus ja tõeotsingud.

Kaasahaarav atmosfäär: kui keskkond saab tegelaseks

Üks esimesi asju, mis mulle „Konklaavi” juures silma jäi, oli Vatikani keskkonna hoolikas rekonstrueerimine.

Kuigi nad ilmselgelt ei filminud päris Vatikanis, õnnestus lavastusel tabada marmorkoridoride, uhkete kabelite ja karmide kambrite rõhuv ja majesteetlik olemus.

Filmi fotograafia väärib eraldi mainimist.

Valgustus – sageli loomulik, paistes läbi värviliste vitraažide või lihtsate kõrgete akende – loob pideva mängu valguse ja varju vahel, mis toimib visuaalse metafoorina narratiivi läbivatele moraalsetele ja vaimsetele konfliktidele.

Lisaks aitab kitsaste ruumide nutikas kasutamine kaasa klaustrofoobia tunnete kasvule.

Konklaavi edenedes ja pinge kasvades tunduvad koridorid kitsamad, laed madalamad, seinad tihedamalt kokku surutud – see peegeldab otseselt peategelaste vaimset seisundit.

Heliriba oma koorikompositsioonide ja minimalistlike seadetega täiendab suurepäraselt pidulikkuse ja salapära atmosfääri.

Oli hetki, kus tabasin end hinge kinni pidades, täielikult sukeldudes muusika ja pildi koosmõjul tekkinud pingesse.

Ralph Fiennes ja staaridega täidetud näitlejaskond: kui vähem on rohkem

Näitlejarollidest rääkides pakub Ralph Fiennes kardinal Lawrence'ina vaoshoitud ja võimsa etteaste.

Kõige rohkem avaldas mulle muljet tema võime keerulisi sisemisi võitlusi minimaalsete väljendusvahenditega edasi anda – pilk, kõhklus kõnes, peen kehahoiaku muutus.

Fiennesi tegelaskuju on paeluv just oma inimlikkuse tõttu.

Ta pole ei kangelane ega kaabakas, vaid siiralt usklik mees, kes on pidevalt lõhestunud kohusetunde ja kasvava teadlikkuse vahel kiriku ees, et seda toetavate võimustruktuuridega on midagi sügavalt valesti.

Kõrvalosatäitjad, kuhu kuuluvad Stanley Tucci ja John Lithgow kaliibriga näitlejad, panustavad võrdselt nüansirikkatesse rollidesse, luues isiksuste ja motivatsioonide mosaiigi, mis peegeldab katoliku kiriku enda mitmekesisust ja vastuolusid.

Kardinalide vahelised suhtlused – kohati pingelised, kohati koomilised, alati varjatud – on filmi ühed meeldejäävamad hetked.

Üks stseen, kus lihtne õhtusöök muutub liitude ja rivaalitsemise miiniväljaks, pani mind mõistma, kui põnev on „Konklaav” ka inimloomuse uurimus.

Pööre, mis seab kahtluse alla dogmad

Hoiatus: see osa sisaldab spoilereid!

Ma ei saa rääkida „Konklaavist” mainimata selle viimast pöördepunkti – hetke, mis tekitas kinos, kus ma seda vaatasin, kuuldavaid ahhetamisi.

Kardinal Benitezi (keda mängib Sergio Castellitto) tõelise identiteedi paljastamine on üks neist filmilikest hetkedest, mis annab uue tähenduse kõigele, mida oleme varem näinud.

Kui avastame, et uueks paavstiks valitud Benitez on tegelikult naine, kes on aastakümneid elanud mehena maskeerituna, ületab film religioosse põneviku piirid ja muutub võimsaks mõtiskluseks soo, identiteedi ja religioossete traditsioonide aluste üle.

See pööre pole mitte ainult iseenesest šokeeriv – see sunnib meid kogu eelnevat narratiivi uues valguses ümber hindama.

Iga dialoog, iga pilk, iga otsus omandab uue tähenduskihi. Ja mis veelgi olulisem, see paneb meid mõtlema, kui paljusid teisi väljakujunenud „tõdesid” saaks sarnaselt vaidlustada.

Just sel hetkel mõistsin ma „Konklaavi” tõelist jõudu: selle võimet kasutada väljamõeldud lugu, et panna meid uurima väga konkreetseid reaalsusi institutsioonide, traditsioonide ja muutustele vastupanu kohta.

Jäänud mõtisklused: usk, institutsioon ja modernsus

Mõni päev pärast filmi vaatamist sain aru, et „Konklaav” oli minusse külvanud mõtiskluse seemned, mis edasi idanema hakkasid.

Kuna mind huvitavad nii film kui ka vaimsed teemad, leidsin, et see film pakub haruldast tasakaalu kvaliteetse meelelahutuse ja temaatilise sügavuse vahel.

Üks filmis tõstatatumaid mõtlemapanevaid küsimusi on pinge isikliku usu ja religioossete institutsioonide vahel.

Kardinal Lawrence peab kogu jutustuse vältel ühildama oma siira pühendumuse inimlike puuduste tunnistamisega, mis läbivad organisatsiooni, millele ta on oma elu pühendanud.

See dihhotoomia tundub mulle äärmiselt asjakohane praegusel ajal, mil paljud inimesed kirjeldavad end kui „spirituaalseid, aga mitte religioosseid” – see eristus peegeldab just seda konflikti isikliku transtsendentse otsingu ja institutsionaliseeritud struktuuride umbusalduse vahel.

Teine teema, mida film märkimisväärselt peensusteni käsitleb, on traditsiooni roll.

„Konklaav“ kutsub meid üles mõtlema sellele, et traditsioonid on olulised ning annavad religioossetele praktikatele järjepidevuse ja tähenduse, kuid need võivad saada ka takistuseks kohanemisele, mis on vajalik institutsioonide ellujäämiseks ja asjakohasuseks tänapäeva maailmas.

Vaatajana tabasin end filmis kujutatud sajanditevanuste rituaalide ilu imetlemise ja samas ka äratundmise vahel, et mõned neist traditsioonidest ei pruugi enam tänapäeva maailma probleemidele ja vajadustele adekvaatselt vastata.

Kui kino kutsub esile vajalikke vestlusi

Minu arvates on üks „Konklaavi” suurimaid omadusi selle võime tekitada arutelusid.

Lahkusin kinost ja helistasin kohe sõbrale, kes oli samuti filmi näinud – meie vestlus kestis tunde, käsitledes kõike alates lavastuse tehnilistest aspektidest kuni sügavate teoloogiliste küsimusteni.

See on minu jaoks tõeliselt mõjuka filmi tunnus: film, mis ei lõpe tiitrite lõppedes, vaid jääb meie meeltesse ja südametesse kõlama, provotseerides dialoogi ja mõtisklusi.

Äärmise polariseerumise ajal, mil religioonialased vestlused sageli ebaproduktiivsetesse vastasseisudesse laskuvad, pakub „Konklaav” ühist pinda nüansirikkamateks aruteludeks.

Film ei võta otseselt poolt ega hukka kirikut kui institutsiooni – see lihtsalt esitleb keerulisi tegelasi vooruste ja vigadega, kes navigeerivad moraalselt mitmetähenduslikes olukordades.

See küps lähenemine võimaldab erineva religioosse ja filosoofilise taustaga vaatajatel leida narratiivist samastamispunkte, hõlbustades vestlusi, mida muidu oleks raske alustada.

Tehnilised aspektid, mis rikastavad kogemust

Filmifännidele, kes pööravad rohkem tähelepanu tehnilistele aspektidele, pakub „Konklaav” tõelist kinotundi.

Edward Bergeri (sama lavastaja, kes lavastas ka tunnustatud filmi „Läänerindel kõik vaikne“) lavastus näitab meisterlikkust narratiivi rütmi kontrollimisel.

Filmis vahelduvad täpselt vaikse enesevaatluse hetked ja intensiivse verbaalse arutelu stseenid, luues kadentsi, mis peegeldab konklaavi protsessi ennast – üksildase mõtiskluse perioode, mida vahelduvad tulised vaidlused.

Montaaž väärib eraldi mainimist, eriti hääletusstseenides.

Kardinalide nägude kiire lõikumine, millest igaüks peegeldab iga hääletustulemuse väljakuulutamisega seotud erineval määral üllatust, pettumust või rahulolu, loob visuaalse mikrokosmose keerulisest võimudünaamikast.

Ka helikujundus aitab elamusele oluliselt kaasa.

Vaikust kasutatakse narratiivse elemendina – hetked ilma dialoogi või muusikata on sama kõnekad kui valjusti öeldud sõnad.

Sammude kaja tühjades koridorides, kardinalide rüüde sahin, vihma heli vitraažakende vastu – iga helielement oli hoolikalt planeeritud, et võimendada filmi mõtisklevat atmosfääri.

Võrdlused teiste Vatikani käsitlevate teostega

„Konklaav” paistab silma Vatikani ja selle saladusi käsitlevate filmide panoraamis.

Erinevalt teostest nagu „Inglid ja deemonid“ (2009), mis läheneb sensatsioonilisemalt, või „Kaks paavsti“ (2019), mis keskendub paavstide Benedictus XVI ja Franciscuse vahelistele suhetele, on „Konklaavi“ eripäraks sisemiste võimu- ja mõjumehhanismide detailne uurimine.

Vaadates meenus mulle aeg-ajalt Paolo Sorrentino sari „Noor paavst“, mis samuti uurib Püha Tooli vastuolusid ja keerukust.

„Konklaav” võtab aga vaoshoituma ja realistlikuma tooni, vähem stiliseeritud ja provokatiivse kui Sorrentino looming.

See kaine lähenemine ei tähenda aga, et film oleks vähem mõjukas.

Vastupidi – „Konklaavil” on vaikne jõud, mis tuleneb just sellest, et ta keeldub dramaatilistest või stiililistest liialdustest.

Kellele ma soovitaksin „Konklaavi”?

Pärast seda, kui olin oma kogemusega filmis „Conclave” rääkinud, küsisid paljud sõbrad, kas nad peaksid seda filmi vaatama.

Minu vastus on olnud järjepidev: see film ei ole kõigile, aga see on kindlasti film, mis väärib paljude vaatamist.

Soovitan „Konklaavi“ eriti järgmistele inimestele:

• Aeglase tempoga ja pingeliste psühholoogiliste põnevusromaanide austajatele
• Inimesed, kes on huvitatud traditsiooniliste institutsioonide võimudünaamikast
• Vaatajad, kes hindavad peeneid ja nüansirikkaid etteasteid
• Neile, kes otsivad mõtlemapanevaid filme usu, traditsioonide ja muutuste kohta
• Filmifännid, kes hindavad laitmatut tehnilist produktsiooni ja hoolikat lavastust

Teisest küljest ei pruugi see olla parim valik neile, kes:

• Eelistab kiire tempoga ja palju actionit sisaldavaid filme
• Otsin kerget ja mittesiduvat meelelahutust
• Tunned end ebamugavalt usuliste institutsioonide kohta käivate küsimuste korral

Kultuuriline mõju ja tekkinud arutelud

Pärast ilmumist on „Conclave” tekitanud nii religioossetes kui ka ilmalikes ringkondades ägedaid vaidlusi.

Mõned katoliku kiriku juhid kritiseerisid filmi kiriku sisemise dünaamika kujutamise pärast, teised aga kiitsid filmi julgust käsitleda tundlikke teemasid sensatsioonilisuseta.

Filmikriitikud on peamiselt esile tõstnud lavastuse tehnilist tipptaset ja meeldejäävaid näitlejatöid.

Filmifestivalidel on „Konklaav” pälvinud erilist tunnustust tasakaalustatud stsenaariumi eest, mis suudab olla provokatiivne, laskumata seejuures liigsesse lugupidamatusse.

Sotsiaalmeedias märkasin filmi lõpu üle ägedaid arutelusid, kus arvamused selle kohta, kas viimane keerdkäik tugevdab või nõrgestab filmi üldist sõnumit, läksid teravalt lahku.

See jaotus on minu arvates tunnistuseks filmi tõhususest tundlike punktide puudutamisel ja siira mõtiskluse esilekutsumisel.

Film, mis jääb püsima

Nädalaid pärast filmi „Konklaavi” vaatamist taipasin, et filmistseenid, dialoogid ja pildid kerkivad ootamatutel hetkedel mu mällu.

See püsivus on minu jaoks filmiteose mõju tõeline proovikivi.

Film pani mind ümber mõtlema omaenda suhtele traditsioonide ja institutsioonidega ning tuletas mulle meelde kunsti võimet tekitada olulisi küsimusi ilma lihtsustatud vastuseid pakkumata.

Üha polariseeruvamas maailmas, kus keerukus ohverdatakse sageli mugavate kindluste nimel, paistab „Konklaav“ silma kutse nüanssidele ja mõtisklusele.

Kui otsustate seda tähelepanuväärset filmi vaadata, soovitan teil seda teha avatud meelega ja lasta end selle provokatsioonidel proovile panna.

Ja seejärel kutsu keegi vestlusele selle üle, mida sa vaatasid – ma garanteerin, et teemadest puudust ei tule.

Kas sa oled "Konklaavi" vaadanud? Milline oli teie mulje filmist ja eriti sellest üllatavast lõpust?

Jaga oma kogemust kommentaarides – ootan põnevusega selle vestluse jätkumist!